PRESS: Intervjuu

Postmortem: meloodiline ja raske surmametall. SATANIZER

«Umbes sedasi on enamik plaadifirmasid ja inimesi meie loomingut kirjeldanud ning mina isiklikult nõustun nendega,» vastas Sergei Shelepov, Tallinna bändi Postmortem laulev kitarrist, kui palusin tal defineerida viljeletavat muusikat.

«Tegelikult on see meile üsna suva, sest ega mingi stiili täpne järgimine bändi muusikat veel heaks ei tee. Meie mängime lihtsalt rasket musa, las kuulajad ise otsustavad, kuidas seda nimetada.»

Ansambli sünniaastaks võib lugeda 1990, kui kohtusid kaks TTU tudengit Mark Khekht ja Sergei, kellel mõlemal oli soov rasket metalmuusikat viljelema hakata. 1991. aastal kutsus Sergei oma endise koolivenna Aleksei Sannikovi bassi mängima ning bänd ristiti nimega Postmortem. Esimesed proovid toimusid Marki kodus ja trummarina loi kaasa Sergei vend Deniss Shelepov, kes oli tol ajal vaid 11-aastane ning seetõttu vaevalt taipas, kuidas trummimäng üldse käib.

Kaks aastat hiljem sisenes Postmortem esimest korda stuudiosse, kus kavatseti linti mängida paar-kolm lugu. Hakkama saadi siiski vaid ühega - «Nightmare Again» - ning sellest salvestisest sai bändi esimene demo. Aasta pärast järgnes teine demo «Prince Of Darkness» ning 1996. aastal kaheksalooline debüütalbum «Bloody Justice Comes...»

Hetkel aga peaks Postmortemi fänne roomustama teadmine, et kohe-kohe on grupilt ilmumas (kui juba ilmunud pole!) uhiuus album «The Call Of The Sea», mis eelmisega võrreldes tundub veel parem olevat. Saund on võimsam, kidrakäigud täiuslikumad, vokaal kurjem ning powerit on rohkem.

Albumi üht parimat lugu «Bitter Tears» võis mõni aeg tagasi kuulda ja naha ka «Seitsmes vapras». Huvitav, mis ajendas bändi sinna tikkuma? «Tegelikult... ma ei tea isegi. Tahtsime ennast lihtsalt rahvale naidata ja neile head death metalit demonstreerida. Lihtsalt niisama otsustasime, et why not. Muide, ma ei suuda siiamaani uskuda, et too Onu Bella lollakas laul meie omast rohkem punkte sai. Aga noh, eks rahvas vaja muidugi oma IQ-le vastavat muusikat,» irvitab Sergei.

Mida aga eelistavad mehed ise kuulata sel ajal, kui pill on kaest pandud? «Ausalt öeldes üsnagi erinevaid asju,» tunnistab Sergei. «Minul isiklikult on lemmikbändiks Deicide (kellega sai kolm aastat tagasi Leedus Rattleri bassimehena samal laval esinetud), Napalm Death, W.A.S.P., Manowar, Metallica (varasem), Amorphis ja Old Man’s Child. Aga olen täitsa suuteline kuulama ka kergemat staffi nagu Nirvana, Abba, Madonna jms.»

Moeldes tulevikule, loodavad mehed saavutada kuulsust ka piiritagustel aladel ning äratada sealsete labelite tahelepanu. Ja kuna oma muusikat peetakse juba piisavalt heaks ning kvaliteetseks, ei tundu ka see unistus erilise utoopiana.

Lahim oht Postmortemit laval naha peaks olema 25. aprillil Tartus. uldiselt aga saab infi nii laivigraafiku kui koige muu osas ansambli kodulehekoljelt internetis